Tõnis Paltsilt tänases Eesti Päevalehes terane ja olemasolevaid müüte ümberlükkav arvamus. Peame kuidagigi järkjärgult hakkama lõhkuma neid eebenipuust torne, milled omal ajal teatud kujul püstitasime ja vb siis isegi vajalikena. Eriline postament on Eesti Pank, mille funktsioonid on drastiliselt muutunud ja mis peaks objektiivselt kahanema. Mille peamine funktsioon on hinnastabiilsuse hoidmine ja inflatsiooni kontrollimine. Ja praegu siis, kui Euroopa Keskpank alustab uue, sic! prantslannast juhiga taaskord massilist virtuaalset rahatrûkki , sest eelmised triljonid ei suutnud majandust käivitada ja inflatsiooni viia normaalseks peetavale 2% tasemele. Ja meil ei ole ikka veel plaanigi riigi võlakirjade emissiooniks ja vaatame pealt, kuidas teiste eurotsooni riikide võlakoormad läbi rahatrüki ja uute laenutoodete evitamise vähenevad, kusjuures enne seda on need rahad valatud betooni, asfalti ja innovatsiooni, teadusesse, haridusse. Oleme siin viimased aastad istunud nagu siilid udus ja vestame veename üksteist sellest, et oleme saanud nn euromiljonid, mis on tegelikult andjate poolt turu sissesöötmise viis, et sellele järgneksid nende kaubad ja teenused. Aga me ei soovi üldsegi rääkida nendest kümnetest miljarditest riigisektori võimalikest laenueurodest, et neid investeerida tulevikku suunatult ja ettevõtlusele vajalikesse projektidesse. Keedame siin eurotsooni katla nurgas oma suppi, mis on mingile nn talupojamõistusele kohane, tingimustes, kus raha funktsioonid ja olemus on drastiliselt muutunud. Ikka vahel mõtlen, kas Reformierakond nende aastakümnete jooksul viljeles sellist äraspidist ja puritaanlikku riigi finantsjuhtimist teadlikult või lihtsalt lollusest. Nii või teisiti, tulemuseks võib olla, et meie kahaneva ja vananeva elanikkonna juures ei suuda me enam majanduskasvu saavutada ja oleme väga haavatavad kui meie lähiregioonide eksportturud hakkavad langema. Nüüd siis peame hakkama looma strateegilist pilti, kuidas tulevikus hakkama saada kahanemissündroomi sisalduva süsteemiga, mille osisteks on inimeste koondumine linnaslummidesse ja kapitali järjest suurem kontsentreerumine väheste kätte. Ja selle süsteemi kohaselt peame üleval pidama riiki, mis majanduslikult, eriti praeguse turumajanduse staadiumi tingimustes ei ole kuidagi otstarbekas.